VampyreErotica

MINE ÄRA
Juhan Liiv

Mine ära, mu noorus sa-
sind mina näha ei kannata!
Mine ära, aukõrguste unistus,
nagu paha südametunnistus!

Mine ära, igatsus tuline,
tegudehimu, lootus kullane.
Auline eesmärk, au varigi,
minge – ülearu olete!

/…/

Mulle miks tulete haiget tegema,
mulle miks heljute südamepiinaks te,
mulle miks okkaid puistate
rinnale haigele, rinnale haigele!

Võtsin nõuks lapata väheke üht luuleraamatut, mis mul riiulis on. ‘Sinuga ja Sinuta’ – Juhal Liiv.
Ja leidsin selle. Küi nüüd vähe mõelda ja seda lugeda, süveneda.. siis mina leidsin, et see luuletus räägib täpselt minust. juba esimesest salmist alates.
Teine.. on kõige enam täppi.

Kass küsis, kas ma Talle olen öelnud, kuidas ma tunnen ja mida ma ihkan… Ma vaevu julgen Temaga vestlust alustada, kardan haavu lahti rebida nii endal kui Tal. Ja nüüd öelda Talle veel..
Ei. Seda ma ei saa teha. See oleks liiga valus meile mõlemale. Või noh, vähemalt mulle.
Utoopia, et ta samamoodi tunneb.. on parem kui vastuseks ‘Ei!’ saada.

Mehed on ikka tõprad küll. Igaüks omal viisil, üks hullem kui teine.
(Eelneva lausega ma ei väitnud, et naised ka tõprad pole. Seega mitte mingeid kommentaare selle kohta)
Käisin klassivenna sünnipäeval, võtsin K. ka kaasa. Mõtlesin, et tore oleks vaikselt õllet libistada, juttu rääkida, seltskonnas olla..
Sittagi.
Asi lõppes sellega, et K kauds mingi teise tüübiga kusagile alumisele korrusele juttu rääkima. Ja rääkiski temaga terve õhtu otsa juttu. Muidugi – selles olin mina süüdi. Et mina oma sõpradega juttu jäin rääkima, siis leidis tema ka omale jutukaaslase. Einoh, mitte et mina rääkisin sõpradega natuke aega, tema terve õhtu. Aega-ajalt mulle lausa tundus, et ta ignoreerib mind. Või tal tõesti on väga sitt spotcheck.
Ja.. siis kui ma juba üsna solvunud ja vihane olin, ta lõpuks taipas rääkima tulla. Aga siis ütles see onkel, et ta läheb suitsule, K vastas, et ta ka kohe tuleb. Räägib siis pool minutit veel 8elik vaatab mulle lihtsalt silma, suht opakas nägu peas). Siis suudleb mind niimoodi nunnult ja natuke nagu kirglikultki. Ja mina samal ajal mõtlen “Suudleb mind, et pehmendada asjaolu, et ta minuga rääkimist jälle vältida saaks ning et ta nüüd kohe läheb suitsule, nii kui suudluse lõpetab”.
Mõeldud-tehtud.
Olles siis juba üsna pahane porisesin ‘Mida oligi vaja tõestada!’ (-’Ah? Mida?’) ning sammusin üles oma voodinurgakese poole. Järgmine hetk, kui ta mulle tähelepanu pööras, oli see, kui ta joppis peaga mu kaasa tiris, et magama minna, pmslt. Panin siis teise sõna otseses mõttes magama ja läksin seltskonda tagasi. Ehk istusin niisama.
Olin niiiii vihane. Ja solvunud.

Siiamaani olen. Kuigi ma siiski hooliotsesin ta eest, kui tal hommikul parajalt sitt olla oli. Aga sitaks vihane olen ma siiani. Ja nii see ei jää.
Eriti vihane olen ma selle pärast, et konkreetselt suitsu minule eelistatakse.
no fuck küll.
Persse.