Filed under: Uncategorized
Täna oleks psuhholoogia tund nagu mulle loodud olnud.
Me rääkisime surmast & leinast.
Tuleb välja, et ma peaksin rääkima. Hästi palju ja kõigest. Et mul hakkaks kergem.
olgu, ma olen sellega nõus. .. Ma olen alati teadnud, et rääkimine aitab.
Aga antud juhul.. ma ei taha.
Ma lihtsat ei taha rääkida.
Ja mul pole ka midagi rääkida..
Aga samas ma nagu tahaks ka… korduvalt olen juba suu avanud, et rääkima hakata. Aga.. siis am ei suuda. Ma panen suu kinni & lihtsalt ei räägi.
Ma tunnen ju tegelikult, et see on mind mõjutanud. Päris palju. Ma tunnen, et ma olen tsipa vaiksem.. aina rohkem omas mullis & away.
Isegi arvutis ei veeda ma enam eriti aega – pole tahtmist.
I just can’t pull myself together.
Tahaks lihtsalt.. ära.
Jälle on selline nõme olek ja periood.. kus ma lihtsalt tahaks kõigets ja kõigist niiiii kaugele ära.
Kusagile, kus ma olen üksi.
Kus on soe & hea.
Turvaline.
Suvemaa seems like a good place.
Aga see eeldaks.. jahm.
Ohwell.
Tahan ära.
