Filed under: Uncategorized
Yeah, kõige tõenäolisemalt ei käi siin enam mitte keegi.
Ma pole tõesti juba väga pikalt bloginud. Viimane sissekanne oli 27. märtsil. Aga siis oli see ka nagu.. miskit muud. Mitte blogimine enam.
Nüüd, natukene aega tagasi, ma leidsin, et ma tunnen sellest puudust. See oli kuidagi rahustav tegevus. Võimalik, et kirjutamise käigus ma mõtlesin asjad kuidagi veel kolmandat korda ja teise vaatenurga alt läbi.
Ja nüüd ma igatsen seda läbikirjutatud-läbimõeldud-selgekstehtud tunnet.
Lisaks kõigele.. ma avastasin, et pärast blogimise lõpetamist, on minu kirjutamine jäänud tunduvalt aeglasemaks ning sealjuures on tulnud juurde väga palju kirjavigu.
Järeldus? Tuleb vist uuesti blogida. Tahaks. Aga ma kardan, et jääb jälle pooleli.
Pealegi, mu elus ei ole praegu eriti midagi nii põnevat/kurba/rõõmsat/misiganest, et oleks millest kirjutada.
Äkki peaks hakkama millestki asjalikust kirjutama. Aga millest?
Filed under: Uncategorized
See sai kirjutatud paberile nii mõni nädal tagasi, vist.
ARE my good/best friends my good/best friends, or am i just used to the thought them being my good/best friends?
I feel alone. Even though i have G and i am happy … Something’s just missing.
Everybody seems to have either this “best friend”-person or a group of “great friends”-persons.
I have neither.
I hardly feel anything special towards people, I feel sad, when i am left out, yet i can’t seem to feel bad about leaving others out or about not seeing/meeting them.
Sometimes i just feel that i don’t even deserve this “special friend”-person.
What am i going to do with him/her?
Or maybe, i just haven’t had the need for it? Maybe, until i really need a “best friend”-person, i am not going to have one?
Or am i just over-dramatising things in my head wit over-thinking?
Filed under: Uncategorized
Elik, ma olen nüüd võtnud vastu ühe otsuse, mida ma arvasin, et ma kunagi ei tee.
Enne oma lõpetamist lähen ma juuksurisse ja värvin juuksed ilusti mustaks üle, et lõpetamisel ikka fantastiline välja näha. See on siis juunikuus.
Augustis siis, umbes, lähen ma uuesti juuksurisse. Ja siis ma.. ma.. Khmm, lõikan oma juuksed lühikeseks. Kusagil õlgadeni või väheke pikemaks. Või, eks näis.
Aga ma teen seda. Sest ma tahan. Ja mu juuksed vajavad seda. Selles suhtes, et ma kindlasti teen seda, kui juuste olukord ei parane. Mul tuleb neid praegu peast lihtsalt peotäite kaupa ära ning nad on rabedad, ükskõik milliseid produkte ma ei kasutaks. Tegu on kas siis sitast ilmast tingitud hetkelise olukorraga, või on mu juuksed lihtsalt piisavalt kahjustatud. Ma kardan, et pigem viimast.
Natuke on nagu kõhe, et ma sellise otsuse vastu võtsin.. ent.. mu juuksed kasvavad ju tagasi. 
Blah.
I am upset. And upset enough to actually cry.
But at the same time, i just.. cannot see the reason i’m upset.
Or rather, i know the reason. But i don’t understand why my brain or heart or whatever is making that big of a deal about it.
Of course, it hurt me. But i can see his reasons too. And i respect them and understand them.
Or is what i’d wish to do? Because i’m still feeling hurt and upset.
o.O
*sigh*
Disturbing. AND Confusing.
And i need a tissue.
Filed under: Uncategorized
Auhind* sellele, kes ära vastab.
Koletis kuue silmaga, kolme suu, nelja käe, kaheksa jala (kolm ühel pool ja viis teisel), kolme tagumikuga, kahe tarses-iga ja cunt seljapeal. Mis see on ja kust see tuleneb?
*Pildiseeria, mõni minu pildi print (vampiiritar.deviantart.com) vms. Või lihtsalt kallistus 
Või pakkuge ise midagi välja.
Just couldn’t resist.
Filed under: Inimesed, URRR! | Tags: ajateenistus, hülge möla, loll jutt suhu tagasi, loll mula, maailmavaade veendumus, marru ajab, sõjaväeteenistus, sõjavägi, vihane drupsu
Kuigi ma austan inimeste maailmavaateid, uskumusi jne ning ei suru kellelegi peale enda omi, siis aega-ajalt ma lihtsalt vihastan, tundes, et mõned inimesed ajavad ikka täielikku kräppi suust välja. Või näppudest.
Grrh. Mõned väga toredad ja lahedad inimesed võivad ikka väga madalale kukkuda, kui nad teatud teemadel lolli juttu välja ajama hakkavad.
grrh.
Mehed peavad sõjaväes ära käima.
Ma võin naljatada ja pullida küll, lõõpida nendega… Ent ükski mees, kes pole sõjaväes käinud oma laiskusest, heast viilimisoskusest vms, pole minu silmis lihtsalt täisväärtuslik mees.
Ma mõistan neid, kellel on tõsised haigused kallal, ennast piinama ikka ei lähe. Surma pole ka mõttet väljaõppe käigus saada. Ent kui jäetakse mingite debiilsete põhjuste pärast minemata, leiutatakse endale heigusi, teeseldakse jne.. Marru ajab!
See on minu veendumus ja selleks ta ka jääb. Rääkida mulle sellest, et see on mõttetu ajaraisk, on sama hea kui pulli ees rätikut lehvitada.
Jah ma tean, ma ägestun, hakkan valjema häälega rääkima ja kasutan ka ründavat tooni.
Aga kurat, kui ma oskan relva käsitleda paremini ja täpsemini lasta kui minuealised “mehed”, siis on nagu niru lugu natuke, või mis? Lähevad naised hoopis rindele ja mehed jäävad koju lapsi toitma?
Räägitakse, kui mõttetu see ikka on ja aetakse lolli iba selle kohta.
Kohustuslikku sõjaväeteenistust on juba kasvõi selleks vaja, et inimestele aru pähe taguda, et nad sellist läbimõtlemata idiootset mula selle kohta ei ajaks.
URRR!
Ja Oi kuidas ma VIHKAN seda, kui inimesed poole vaidluse pealt ilma teatamata lihtsalt “ära kaovad”
Fakk küll, öelgu siis, et aitab. Öelgu, et peavad minema.
jah öelgu sedagi, enne kui mu ära blokivad.
Erilist vahet ju pole.
Ma korra vihastan ju ainult, aga ega Dru kaua vihane pole, Dru on kohevarsti happyhapyjoyjoy edasi.
Jah.
Just.
For now.
Tahaks täiega blogida, aga vot ei oska enam. Löö või maha.
Kirjutada tahaks ka. Aga ei tule nagu kuidagi. EI saa end kätte võetud.
See nädal on eriti kuidagi.. bleh, pole minu nädal.
Kuigi, tuleks mainida, et koeraga õhtul jalutades ja täiskuud silmitsedes oli mul küll hea olla.
Kuu on ikka minu teema. Eks minusugustel olegi Täiskuu ajal pidu (:
Mõni aasta võiks täiskuu Samhainile langeda.
Või veel parem, Beltaine’ile. Vot siis paneks küll metsas ühe korraliku nõiapeo maha. Kasvõi üksi või kaksi.
Kass äkki ühineb minuga ^_^
Aga ma tunnen end ka super hästi pildistades. Nagu teine akulaadija Gerdi kõrval.
Nonoh, Gerdist rääkides, ma käisin tal külas.
Ja ausõna, poleks uskunud et ma seda kunagi mõne karvutu mehe (:D) kohta ütlen… Ta nägi ikka ülikena välja, võiks öelda, et lausa seksikas.
Aga nüüd ma igatsen veel rohkem tema järele. Sain hamba verele jälle. Pole hullu, kuu aega veel ja siis ta saab ju puhkusele. Ja siis ma viin t paariks ööks kusagile ära. Nii, et ainult kahekesi oleme.
urh 
Niih, Soomes sai ju ka käidud. Sain endale Superilusa korseti! Ma lausa jumaldan seda. Ja nii palju, et ma kohe kuidagi ei raatsi teda selga panna… Mõtlesin, et säästan Lõpetamise jaoks. … *süda*
Ja siis.. Ja siis ma sain endale Sinised Patsid! Jaaa! Lausa sellised… eksootiliselt ekstreemsed või vastupidi.. või.. ma olen lihtsalt sillas! *veel suurem süda*
Ja niisama nipet-näpet ka muidugi.
Tegelikult tahaks vahelduse mõttes omale fotograafi leida. Mulle küll meeldib rohkem kaamera taga kui ees olla, aga piisavalt edev olen ma ikkagi, et kaamera eeski hakkama saada.
Ja vot, tahaks kedagi, kelle ees mul pole piinlik või kahtlane olla ja eputada.
Arvatavasti, tuleb mul siiski Gert ära oodata, enne kui asjalikke pilte endast saan. Nii kaua, tuleb leppida siis teiste ahistamisega.
Nii-niiii, piipöl! Miks te mul tööl külas nii harva käite! Minu põhiline klientuur ongi Kaur! Ja aega-ajalt otsustab Erkki läbi astuda ja Arno ka.
Ja ülejäänud? Kus te olete?
Üldiselt, ma olen täheldanud, et kui ma just ise ei rapsi suhteid hoida, siis te kõik kuidagi kaote must eemale. ja ausalt öeldes, mul on juba üsna pohlad. Persse, kui te ei taha või viitsi suhelda, siis öelge nii. See pole ju ometi nii raske? Mina ka ei viitsi ise kõige ja kõigi pärast kogu aeg joosta ja tõmmelda.
Tundub, et ainsad kes mind ikks tõesti millegi vääriliseks peavad on Gert ja Kaur.
Figures, ma olengi meestega paremini alati läbi saanud.
grrh.
Aga mis siis veel..? Ma ei teagi.
Kui keegi endast pilte tahab, siis võtku minuga ühendust. Kui mõni lugeja siin ka esimest korda on, siis võib ikka ühendust võtta.
Pildistan heameelega kõiki.
Aga mina asju ajama ei hakka. Teie võtke minuga ühendust, pakkuge ja sobitage aegu, orgunnige. Mina ilmun vaid ettenähtud ajal kohale ja teen pilti.
Capiche? ^_^
Filed under: Blogipallid ja testid jms
Mine lingile http://www.worsleyschool.net/socialarts/generate/astory.html ja täida nõutud lüngad pimesi või suvaliselt, ära loe eelnevalt juttu läbi ja ka hiljem mitte. Võid teha ühe muudatuse.
Postita see oma blogisse ja viska blogipall edasi.
You won’t believe it, but about a month ago, I was in an old cabin in the hills. I was half asleep when I realized that something amazing had just happened. You have probably had that experience before. I felt wonderful, and I knew that soon I would have to paint my toenails. My friend Destiny had called me the previous day, and told me all about Michelle’s problem with her mother, and I was a little worried about what would happen. Then, all of a sudden, I saw behind a tree what I realized was my worst nightmare, and right then I realized I was good looking! I remembered what my doctor had told me about a situation like this. It was very important that I not lose sight of what was important. Very calmly, I walked away and waved my arms in the air. Before I knew it, it was over, and I discovered that I was happy. So you see, I really had a ‘blonde moment’, and I decided I had to tell you all about it.
Signed: Dru.
Blogipalli viskan siis edasi Deriale, Kassile ja … kesiganes palli tahab (:
Filed under: Uncategorized
Ma olen lihtsalt sigavihane praegu.
Mul pole isegi sõnu ja ma ei tea, kust otsast alustada.
Üldiselt, mul on siiber, et mind ära kasutatakse. Või noh, ollakse üldlevinud arvamusel, et Druga võib käituda kuidas jumal juhatab. No muidugi, aega-ajalt ta vihastab, aga see läheb vasrti üle ja kõik on jälle hästi. Nagu midagi poleks juhtunud.
Teate, käige perse.
Kes asjast aru ei saa, siis siin on mõningad näited:
* Dru jääb mõned minutid hiljaks. Dru helistab, kui ta jääb natuke rohkem kui natuke hiljaks. Kui aga Dru pole veel jõudnud helistada, sest ta on vaid 2-5 minutit hiljaks jäänud, siis tulevad kõned, et kus ma olen ja kaua mul läheb jne. Kui aga Dru peab kellegagi kokku saama ja see keegi jääb hiljaks, ei vaevu see keegi üldjuhul helistamagi. Ka siis, kui ta natuke rohkem kui natuke hilineb. Ja jumala eest, kui Dru julgeb helistada ja küsida, kaua veel aega läheb, siis öeldakse kannatamatu ja “dsiisas-rahune-maha-ma-kohe-jõuan” häälega, et tal läks natuke kauem aega, ja et ta ju kohe jõuab, ma peaks maha rahunema ja naeratama.
Ausõna, nüüdsest, kui mingi kokkusaamine on kokku lepitud ja keegi hilineb, ilma, et oleks ette teatanud, lähen ma lihtsalt oma rada pidi. Persse.
* Kokkulepped (Lubadused?). Üks tore näide üleeilsest/tänasest. P. räägib, et tal mingi projekt, kus ta osaleb, ja et äkki Dru tahab ka osaleda. Mis projekt, pole tal aimugi. Aga tore on. Olgu, Dru lausub (ei luba), et ta mõtleb sellele, P. peab vaid ise uurima ja hiljem Drulegi selgeks tegema, mis värk on. Ühtlasi räägitakse ka reedeõhtusest Vennaskonna kontserdist, kuhu Dru koos A.-ga minemas on. P. lubab ka tulla, oleks ju tore. Lubab helistada.
Niisiis, reede õhtu ja Vennaskonna kontsert. Kõigepealt peab Dru p.-d nagu vana loll taga ajama. Et telefonitsi rääkida. P. ütleb, et ta siiski pole tulemas, ta ei tahtvat üksi tulla. Ei, ega Drud ja A.-d ja kahte tegelast veel seal ju ei ole.
Aga täna, täna helistab P. rõõmsal häälel Drule, et küsida, kas Dru siis tahab projektiga ühineda. Mis värk on, täpselt ei tea, midagi vist näitlemisega ja et tal on seal mingi tüdruk, kes oskaks kohe asjast rääkida. P. sai vaoshoitud vihaga viisakalt metsa saadetud.
Ehk siis, kõik eeldavad, et Dru peab oma “lubadustest”* kinni, ent kui Dru teistele midagi meelde tuletab, siis on oh ja ah ja ikka ei saa jne.
Jätkuvalt, persse!
* olgu kogu ilmale teada ja selgeks tehtud. Dru on midagi Lubanud, kui tema suust on väljunud sõnad:
“Mina, Dru, olles täie mõistuse juures, luban, et … [insert lubadus]“
* Miks peab alati Dru pingutama? Õigel ajal õiges kohas, üritama lepitada, tegema kompromisse, omalt poolt millestki loobuma? Samal ajal kui teised lihtsalt.. argh. Pidevad näited on näiteks need, et keegi kutsub mind külal või linna, mina üldjuhul loobun kodus enesepoputamisest, niisama olemisest, puhkamisest, oma plaanidest (näiteks pildistama minemine vms), selleks, et inimesega kokku saada. Kui mina aga tahan kellegagi kokku saada, siis tuleb mingi niunjäu vastu, et ei viitsi kodust liikuda (mis sest, et elatakse kesklinnas ja kokkusaamiskohani oleks 5 minutit jalutada vms), või et tahetakse puhata või on juba mingi plaan.
Point being, ärge enam lootke et ma järelandmisi tegema hakkan. Sellega on lõpp.
* Ja järgmine kord kutsun mina teid ka välja oma sõpradega koos, st, ma lausa moosin teid ära, et te tuleks, ja siis jätan lihtsalt pohhuilt kusagile üksinda hängima. Just nii.
* Ja miks te peate kogu aeg mu kallal võtma? Esiteks, saage juba aru, et mulle ei meeldi venelased. ja ükskõik, mdia te mulle kokku räägite ja ükskõik kui mõistlik see ka pole, ma ikkagi ei salli neid ja nende faking keelt. Ärge üritagegi mind ümber veenda, raiskate vaid enda ja minu aega ja närve.
Lisaks, kas peab alati kõike nii tõsiselt ja sõnasõnalt võtma? Kui minu personal text ütleb, et “Well behaved women don’t make history”, siis ei ole mul vaja loengut hunnikus naistest, kes on väga kenasti ülalpeetud, viisakad ja üleüldse toredad naised JA on teinud ajalugu. Jajah, oled küll tark ja andekas.
Ja nüüd… well, arvestage sellega, et te saate nüüd kõik tagasi. See on faking lubadus, tõprad.
plekkpersega vedruvasikad.
klappidega eeslid.
Sõbrad või mitte… oh .. wait.. õigus, sõbrad ju nii üldsegi ei teeks.
Olen tüdinenud kuulamast ma neid
selgitusi,lolle põhjuseid
Ma tean et mulle sa ei valeta
Kuid sind ei saa ka enam uskuda
Su eest kord olin valmis surema
kuid reeturile ma ei andesta
Tea, et kui selja keerad sa
siis enam iialgi ei andesta
Tea sõbrad, sõbrad nii ei tee!
Küll on tore, et on olemas laule, mis mu tundeid kirjeldavad.
Ma mõtlesin vahelduseks midagi kirjutada, kuna mul kolini on veel natuke aega, telekast ei tule midagi ja üleüldine tegevusetus on.. igav.
Ohjah, ma ei jaksa enam. Või noh, see tähendas, et ma tunnen ennast väsinununa, lojult, ma ei jaksa ja ei taha midagi teha.
Ja tükike minust (see õel ja vastik, samaaegselt nunnu ja armas) tahaks, et Ilmaplats ära jääks. Sest.. sest.. siis saaks ma Gerdile külla minna.
Te ei kujuta ette, mis minu sees toimub. Nii kohutav on olla. Ma nutan end peaaegu iga öö magama. Lihtsalt selle pärast, et ma ei ole teda 2 nädalat näinud.
Aga tema oli minu.. laadija. Iga kord tema läheduses ja just kaisus olles.. ma laadisin ennast. Ega ma ilmaasjata alguses tubli polnud. Kunstiajaloos asjad ette ära tehtud ja matemaatikas kontrolltöö 5 (seda pole juhtunud vist juba 7. v 8. klassist saadik) ja..
Aga nüüd on jälle kõik metsas. vene keelde pole sujuvalt juba 2 v 3 nädalat jõudnud, saksa keeles on rida tegemata asju ja üks 2. jnejnejne…
*oehhh*
Vähemalt on mul uus pisike. Sain eelmise nädala neljapäeval omale uue kaamera. Canon EOS 1000D. Google it or smth.
Ma lihtsalt jumaldan seda aparaati.
Ja ainuke asi, mida ma praegu tõesti teha *tahan* on pildistada. Homme lähen Gerdi õega photoshootingut tegema.
Mind tõesti väga ei huvita, kellest või millest ma pilti teen. Ma lihtsalt tahan pilti teha. Nii et kui keegi tahab endale reidilaksu vms seeriat, siis kontakteeruge ja lepime aja kokku.
Peale selle, nii saan ma harjutada ja funktsioone näppida ja kaamerat tundma õppida.
Yay!
Tegelikult ka, kui keegi tahab, ära kartke küsida. küsija suu pihta ei lööda ja mina ei hammusta. (:
Nonoh, ma vist nüüd vaikselt lõpetan, lähen teen omale normaalse näo pähe ja liigun kooli poole.
Vähemalt on esimene tund Õigus.
Ahhh… Õigus… I *heart* it! ^_^
Jussht, kui keegi veel ei tea, siis Dru teeb ajaloo, kirjanduse ja inglise keele eksamid kõik 92 punkti ja üle ning läheb riigeelarvelisele kohale ning hakkab õppima Õigust.
See on siis nüüd otsustatud.
