VampyreErotica

Genghis Khunt

We almost called you Brutus the Uterus.

But we figured you wouldn’t understand, and rightly so. We don’t understand either. So you are Genghis Khunt: master of man, bringer of pain—riding your way to conquest after conquest.

Your sexual avarice is legendary. You’ve already had an unusually high amount of experience, and, still you look for more. You intimidate many. You make no apologies.

Personality-wise, you’re carefree and relatively easy-going. You don’t plan things out ahead of time; you tend to live in the moment. Of course, this can cause some damage when the moment happens to include a screaming orgasm with his younger brother. Hence the ‘brutal’ tag we’ve given you.

But you know what, take five seconds to lock the doors, and you’ll be fine. There’s nothing wrong with a little sex, or a whole lot.

http://www.okcupid.com/the-dating-persona-test

I likes, yes

Ma olen tahtnud juba pikemat aega jälle kättevõtta blogimist. Ma kohe päris ausalt tunnen sellest puudust.
Nüüd ma siis üritan end kätte võtta ja vähemalt, alustuseks, korra nädalas siia midagi kirjutada.
Ja eks ikka rohkem enda pärast, kui oma lugejate. Mitte, et mul neid oleks. St Kass vist loeb ja terry ütles, et ta aeg-ajalt kaemas käib. Statistika järgi vist eksib siia iga natukese aja tagant keegi veel ära, ent ei midagi märkimisväärset.

[>] Nightwish – Over the Hills and Far Away

Over the hills and far away,
as sure as the rivers reach the sea,
back in his arms is where she’ll be.

Ta läheb nüüd Saaremaale kooli ära ja mina jään siia. Vähemalt esialgu. Sest ma jätkuvalt arvan, et ma tahan välismaale ära minna. Lähen aastaks ja kogun raha. Ning kui ta kooli lõpetab, tulen tagasi ja siis me lähme maailma.
Ma loodan.

And yes, i really am happy. No regrets there. Just.. for some of the details.

Dru | Playing a dangerous game with life. Enjoying every minute of it.

I just wanted you to know. Although you might not read this thing anymore.

I just wanted you to know that I never lied to you. Not once. Not about anything. Especially about love.
And that I am truly sorry it ended up the way it did.

Just so you’d know.

Girl : Will you raise me up?
Will you help me down?
Will you help get me right out of this Godforsaken town?
Will you make it a little less cold?

Boy : I can do that!
I can do that!

Girl : Will you hold me sacred?
will you hold me tight?
Can you colorize my life I’m so sick of black and white?
Can you make it a little less old?

Boy : I can do that!
I can do that!

Girl : Will you make me some magic, with your own two hands?
Can you build an Emerald city with these grains of sand?
Can you give me something that I can take home?

Boy : I can do that!
I can do that!

Girl : Will you cater to every fantasy that I’ve got?
Will ya hose me down with holy water – if I get too hot – ?
Will you take me to places that I’ve never known?

Boy : I can do that!
I can do that!

Girl : After a while you’ll forget everything,
It was a brief interlude, And a midsummer night’s fling,
And you’ll see that it’s time to move on.

Boy : I wont do that!
I wont do that!

Girl : I know the territory – I’ve been around,
It’ll all turn to dust and we’ll all fall down,
And sooner or later you’ll be screwing around.

Boy : I wont do that!
I wont do that!

Yeah, kõige tõenäolisemalt ei käi siin enam mitte keegi.
Ma pole tõesti juba väga pikalt bloginud. Viimane sissekanne oli 27. märtsil. Aga siis oli see ka nagu.. miskit muud. Mitte blogimine enam.

Nüüd, natukene aega tagasi, ma leidsin, et ma tunnen sellest puudust. See oli kuidagi rahustav tegevus. Võimalik, et kirjutamise käigus ma mõtlesin asjad kuidagi veel kolmandat korda ja teise vaatenurga alt läbi.
Ja nüüd ma igatsen seda läbikirjutatud-läbimõeldud-selgekstehtud tunnet.

Lisaks kõigele.. ma avastasin, et pärast blogimise lõpetamist, on minu kirjutamine jäänud tunduvalt aeglasemaks ning sealjuures on tulnud juurde väga palju kirjavigu.

Järeldus? Tuleb vist uuesti blogida. Tahaks. Aga ma kardan, et jääb jälle pooleli.
Pealegi, mu elus ei ole praegu eriti midagi nii põnevat/kurba/rõõmsat/misiganest, et oleks millest kirjutada.

Äkki peaks hakkama millestki asjalikust kirjutama. Aga millest?

See sai kirjutatud paberile nii mõni nädal tagasi, vist.

ARE my good/best friends my good/best friends, or am i just used to the thought them being my good/best friends?
I feel alone. Even though i have G and i am happy … Something’s just missing.

Everybody seems to have either this “best friend”-person or a group of “great friends”-persons.
I have neither.

I hardly feel anything special towards people, I feel sad, when i am left out, yet i can’t seem to feel bad about leaving others out or about not seeing/meeting them.

Sometimes i just feel that i don’t even deserve this “special friend”-person.
What am i going to do with him/her?
Or maybe, i just haven’t had the need for it? Maybe, until i really need a “best friend”-person, i am not going to have one?

Or am i just over-dramatising things in my head wit over-thinking?

Elik, ma olen nüüd võtnud vastu ühe otsuse, mida ma arvasin, et ma kunagi ei tee.

Enne oma lõpetamist lähen ma juuksurisse ja värvin juuksed ilusti mustaks üle, et lõpetamisel ikka fantastiline välja näha. See on siis juunikuus.
Augustis siis, umbes, lähen ma uuesti juuksurisse. Ja siis ma.. ma.. Khmm, lõikan oma juuksed lühikeseks. Kusagil õlgadeni või väheke pikemaks. Või, eks näis.

Aga ma teen seda. Sest ma tahan. Ja mu juuksed vajavad seda. Selles suhtes, et ma kindlasti teen seda, kui juuste olukord ei parane. Mul tuleb neid praegu peast lihtsalt peotäite kaupa ära ning nad on rabedad, ükskõik milliseid produkte ma ei kasutaks. Tegu on kas siis sitast ilmast tingitud hetkelise olukorraga, või on mu juuksed lihtsalt piisavalt kahjustatud. Ma kardan, et pigem viimast.

Natuke on nagu kõhe, et ma sellise otsuse vastu võtsin.. ent.. mu juuksed kasvavad ju tagasi.